9.juuli (11.päev)

Warssav -> Kaunas -> Riga -> Tallinn

Sõiduaeg: 12h

Läbitud distants: 1000km

Kuna tulemas oli suhteliselt ainult sõidupäev, siis proovisime varakult teele asuda, et mitte Poola ummikute kätte jääda. Õnneks oli laupäev ja teed päris mõnusad.

Esimest ja viimast korda reisi jooksul tegin nö sunnitud peatuse Leedus. Tundsin, et roolis hakkab liiga mugavaks minema ja silmad väsisid väga ära. Leedu teed on ka väga head ja sirged ning seetõttu uinutavad.

Ja nii olimegi õhtuks Pärnus ning tegime kohe peatuse kesklinnas, et mõnusat Eesti toitu nautida. Pärnu muidugi „hea koht“ laupäeva õhtuse peatuse tegemiseks kuna Steffanis oli nt 1,5h järjekord.

„Kõhud söödi nõnda punni, et ei näinud oma ..... varbaid“ ja nii saime enne keskööd koju.

Väikese krutskina käisin lennujaamas vastas ka meie teistel kompanjoonidel, kes tulid Barcelonast ja arvasid, et me oleme endiselt tee peal. Hea oli jälle esimesena kohal olla J.

Eelnevalt sai kõvasti eeltööd tehtud erinevates Eesti reisiportaalides, eesotsas trip.ee-ga. Osalt langesid muljed kokku, osalt mitte. Kirjutan neist müütidest, mis kindlasti tõele ei vasta.

Kokkuvõte ehk väited ja tegelikkus:

Internet – väidetavalt pole me nii e-riik midagi ja mujal toimib kommunikatsioon väga hästi ning netiühenus arenenud riikides kõikjal olemas. See puha vale. 3 päeva otsisime paaniliselt Itaalias internetti (kuna oli tõesti vaja üks pangatehing teha). Leidsime vaid paroolide all wireless’e ning internetipunkti (nagu 90ndatel raamatukogudes).

Gardas ei leia ööbimist – eelnevalt oli mainitud, et Garda ääres tuleb ära bronnida öömajad ning tippajal midagi saada pole. See jutt jällegi vale. Igas kämpas kohad olemas ja tasub uurida 5km peal 2-3 eri paika kuna kvaliteet ja kvantiteet väga erinevad.

Visa kaardimakse toimib igalpool – see oli suurim vale ja müüt mille ohvriks läksime. Vähemalt 5 kohta (nii austria kui ka itaalia) ei võta VISA makseid vastu. Visa on nagu mingi tabu teema neil. Maestro on väga in. Samuti on üsna keeruline leida pangaautomaate kuna igal pangal polegi sularahaautomaati küljes!

Kütusekulu suureneb kiireteel julmalt – kütusekulu ei suurene tegelikult üldse nii palju kui räägitud kõikjal. Sõites keskmiselt 100-ga oli kütusekulu 6,5l sajale. Sõites keskmiselt 150km/h oli kütusekulu 7,5l sajale. Marginaalne vahe võrreldes ajavõiduga.

Eesti vs Euroopa – Kodumaale tagasi jõudes tegime kiire kokkuvõtte Eesti ja Euroopa oludest. Ainus millega Eesti alla jääb muule Euroopale on loodus (alates Saksamaast lihtsalt fantast lõuna poole). Tasub käia mujal, et näha kui palju parem siin tegelikult on! Vingume küll kallite kütusehindade üle (mis tegelikult on Euroopa odavaim ! ), kehvade teede üle (mis on tegelikult ühed Euroopa parimad), kehva liikluskultuuri üle (sõitke 500km poola ja näete tõelist liiklust), kallite toiduhindade üle (käige Amsterdamis ühel tavaliselt lõunal), kehvade valitsejate üle (jälgige kuidas Itaaliat valitsetakse), madalate palkade üle (lõunanaabrid on peaaegu pankrotis, varsti ka Hispaania, Kreeka, Itaalia), suure kuritegevuse üle (enamus lõuna-euroopa riikides üritatakse turiste ka korralikus kohas tõmmata) jne. Tõde on see, et Eestis on kõik paremas seisus kui ükskõik millises muus Euroopa riigis. Rääkimata meie üliarenenud e-riigist (internet telefonis on muu maailma jaoks luksuskaup).

„There is no better place than home“

Päeva foto (õlu kodus igast läbitud riigist, va holland. Aga küll ma selle Heinekeni ka ära toon):

8.juuli (10.päev)

Austria teadmata asukoht -> Brno -> Katowice -> Oweciem (Auswitch-Birkenau) -> Warssav

Sõiduaeg: 12h

Läbitud distants: 1000km

Hommikul ärkasime Austria – Tsehhi piiri peal. Olemine isegi üllatavalt mõnus. Asusime teele kuulsa natside tapatalgute laadale.

Oli ette teada, et Tsehhi kiirteed on euroopa halvimad ja nii ka oli. Kiirtee lõikudel olid konkreetsed löökaugud ning nende vahelt tuli läbi manööverdada. Õnneks Tsehhi väike ja saime teha peatuse ka kohalikus Lidl kaupluses. Kuna kursist polnud aimugi siis oletasime, et see võiks jääda 10 kanti suhtes euroga. Tuli välja, et hoopis 23  J ja kaubad muutusid seetõttu 2x soodsamaks.

Poolas ootasid ees teetööd aga õnneks saime õige otsa peale ja olime õigeaegselt Auswitch’is (nimi tegelikult sakslaste pandud).

Üllatav see, et kogu mälestiste vaatamine on tasuta (kui giidi ei taha). Koht koosneb tegelikult 3 eraldi sektorist, kus vange peeti (Auswitch-Birkenau-jamingikolmas). Sakslased ei jaksanud kõike ära hävitada enne taganemist ja seal endiselt alles inimeste juuksed, gaasikambrid, põletusahjud jne. Huvitav kontrast oli ka eelmise päeva Eagles Nest’ist (kus füürer maapealset paradiisi nautis) alla tulla nö põrgusse (kus füürer 1,5 miljonit inimest läbi suitsetada lasi).

Kuna ajaga kitsas käes, siis põrutasime Warssavi poole. Plaan oli jõuda enne ööd Warssavisse, et järgmise päeva õhtuks Tallinnas olla (Warssavist täpselt 1000km sõitu). Õnneks leidsimegi suhteliselt ladusalt öömaja (kus oli ka reisi esimene ja viimane väike sitikas).

Päeva foto (nendes ahjudes tehti inimestega teadagi mida...):

7.juuli (9.päev)

Bardolino -> Innsbruck -> Salzburg -> Austria teadmata asukoht

Sõiduaeg: 12h

Läbitud distants: hästi palju

Hommik algas pisut üllatusega – Garda ääres pilved. Aga siiski hästi lämmi. Olime plaaninud, et enesetundest sõltuvalt kas läheme waterpark’i või mitte. Paraku polnud mu olemine endiselt meistriklass ning otsustasime suuna võtta Eagles Nest’i poole. Eagles Nest on Berteschgadeni’s asuv Hitleri 50ndaks juubeliks ehitatud kodu (ning punker ning lõunas asuv peastaap ning Speer’i suveresidents jne). Täpselt 4h sõitu sai mõnusalt läbi võetud ja neljaks kohal. Mis aga selgus – kell 4 tehti viimane kruiis füüreri kodusse ning peale seda enam mingit varianti pole. Ps pimedaks läheb alles kell 9. Õnneks nägime ära kohe mäe jalamil asuva punkri ja dokumenteeritud muuseumi.

Mõtlesime siis, et jõuame Salzburgi Mozarti sünnikodusse. Aga muidugi oli ka see juba suletud.

Tegelikult jäi kogu reisi varjutama tõsiasi, et külastuskohad ja vaatamisväärsused sulgetakse keset päeva. Eriti kurioosne, et järgmises sihtpunktis Salzburgis sulgetakse ka poed kell 6 !

Ega jäänudki muud üle, kui sõita Austriast nii palju Tsehhi piiri poole kui võimalik ja asuda öömaja otsima. 9 paiku hakkas hämarduma ja asusime peale Viini öömaja otsima. Jõudsime linna, kus öeldi, et kogu linn on mootorrattureid täis ja sealt pole midagi loota. Järgmises linnas olid kõik 3 hotelli väidetavalt täis (kusjuures tubade võtmed rippusid nagis). Kell sai 11 ja asi hakkas lootusetuks muutuma. Keset teed jäi öömaja nimega „Pension.“ Seal oli tädi lahkesti nõus vastu võtma, aga meil oli oluline leida ka internet (mida me itaaliast 3 päevaga ei suutnudki leida). Neid „pensioneid“ on seal palju aga mina Pensionile jääda ei tahtnud.

Sealt minema sõites hüppasid järjest tee peale 2 jänest. Jänesed on päriselt nagu multifilmis tee peal. Jooksevad sinka vonka tulede valgusel ja ohu eest ära ei keera.

Vahetult enne piiri õnnestus leida maantee äärest 24h öömaja. Sealne peremees oli igati üllatunud, et meil hotelli ei õnnestunud leida. Aga tundub, et Austerlased oma konservatiivsuses ei taha millegipärast peale 11 enam check-in’e teha.

Päeva foto (sõitsin öösel läbi putukaparve):

6.juuli (8.päev)

Nago-Toroble -> Arco -> Garda -> Bardolino

Sõiduaeg: 2h

Läbitud distants: 100km

Öösel sadas isegi vihma, aga telk pidas perfektselt. Ainult pisut niiske oli. Üldse Gardaäärne on millegipärast väga lämbe ja niiske. Aga kogu Kesk ja lõuna-Euroopat ilmestab üks meeldiv asjaolu – sääski pole!

Alustasime sõitu hommikusöögi poole. Juhtumisi pöörasime sisse Arco linna kuna meenus, et seal sel päeval turg avatud. Turg oli muidugi surpiimo – itaalia kvaliteet superhinnaga. Ka ilm oli supriim, +31 varjus kogu päev, öösel 25. Ka on hommikusöögid kõikjal sarnase kombinatsiooniga – hunnik saia, hunnik erinevaid lögasid (moosid, nutellad jms) ning kohv ja mahl. Kohvi teevad nad muidugi suurepärast (cappucino, latte). Isegi minususugsest võhikust saanud kohvi alal spets.

Ja siis päeva meeldiv üllatus -. Müncheni Bayerni jalgpalli klubi treening Arcos algamas kohe kohe. Muidugi lippasime sinna ja saime fantastilisi videosid ja pilte ülilähedalt maailma tippjalgpalluritest (Ribbery, Robben, Neuer, Lahm, Shweinsteiger jne). Tavapärast treeningut jälgis ca 500 inimest, kes iga liigutuse peale aplodeerisid ja ahhetasid.

Edasi otsisime ööbimisplatsi Garda ja Lazise vahel teadmisega, et sinnakanti jäävad Gardaland ja Waterpark.

Hint: Samas piirkonnas võib ca 5 km peal olla 5 erinevat kämpaplatsi sama hinna aga väga erineva kvaliteediga.

Leidsime igati korraliku koha Bardolinos. Kämpa platsid ülisuured (ca 500 platsi) ja inimesed pakivad end seal lahti terveks suveks (kaasas kogu elamine). Natuke päikest ja suundusime päikest võtma...jammi.

Õhtupooliku otsustasime (rohkem Rallu otsusel) Gardalandis veeta. See on itaallaste versioon meie tivolist („pisut“ suuremal kujul). Seal muidugi hullumeelselt palju südant-pahaks-ajavaid-atraktsioone ja ka pisut leebemaid. Saab kõike mida üks lõbujanuline soovib: pea alaspidi, külgepidi, tagurpidi, keerutades, kõrguseid jne...

Päeva foto (Philippe Lahm ja Bastian Shweinsteiger):

5.juuli (7.päev)

Garmisch-Partenkirchen -> Umhausen -> Passo Stelvio -> Nago-Toroble

Sõiduaeg: 9h

Läbitud distants: 550km

Päev algas Partnachklamm’i külastusega kohe Garmischi suusahüppe torni jalamil. Klamm on kaljudevaheline ala, kus jõgi on tee uuristanud. Selgus üldse, et Garmisch tegelikult selline koht, kuhu tasub pikemaks minna kuna teha seal nii mõndagi. Linnake väga ilus, mägede vahel, hea teenindus ja suhteliselt soodne majutus, mis igati tasemel. Garmischis toimuvad iga aasta ka mitmed suusaalade suurvõistlused (nt sel talvel oli Garmisch mäesuusatamise MM’i võõrustajaks). Seal toimunud ka olümpiamängud.

Edasi kulges tee alpide vahelt Austria Umhausenisse. Huvitav asjaolu, et alpid hakkavad väga järsku (st konkreetne mägede joon) ning kulgevad mööda ühtset suhteliselt sirgjoonelist piiri. Sakslased on saanud alpisid ainult näpuotsa jagu. Lõviosa on võtnud Šveits ja Austria ning lõunapoolse osa saanud endale Itaallased.

Umhausenis asuv Stuibefall on 459m kõrgune juga mägede vahel. Esmalt tuleb ette võtta muidugi pikemat sorti jalutuskäik nagu enamus vaatamisväärsustega. Vaade seal muljetavaldav. Jõudsime kolmanda platformini viiest (iga platformi vahe ca 25min jalutuskäiku kõrgemale).

Kuna teadsime, et tahame Livigno vahele jätta (et jõuda kiiremini Garda päikese kätte), siis põrutasime kiiresti ühe reisi kulminatsiooni, Stelvio pass’i poole. Ja me ei pidanud pettuma.... tagantjärele mõeldes tegime nii mõnegi reisi otsuse stelviost „maa peale jõudes“ ümber. Teekond üles oli ootuspärane – 15km’ga tõus ca 1000m pealt mööda spagetirada 3000m peale. 3000m kõrgusel kogesin esmakordselt ilmselt mäestikuhaigust – pea käib siiani vahepeal ringi ja veel mõned nö pohmellinähud. Kui ülesminek oli teada ning youtube’istki järgi vaadatud, siis allajõudmist ei osanud me kumbki ette ennustada. Tee kulges sõna otseses mõttes pilvede sees kuhu mahtus max 1 auto ja servades sisuliselt puudus kaitsepiire (üle ääre oli muidugi kuristik). Tundus, et olime ainukesed segased selle tühja maa katusel....

Pimeda ajaks jõudsime alla ja otsisime esimese ettejuhtuva campingu. Olime lihtsalt liiga väsinud vaimult ja füüsiselt, et edasi liikuda Garda poole.

Päeva foto:

4.juuli (6.päev)

Ladenburg -> Heidelberg -> Schwangau -> Linderhof -> Garmisch-Partenkirchen

Sõiduaeg: 5h

Läbitud distants: 450km

Hommikul läksime nagu lubatud Erkki töökotta autot remontima. Üks pirn uus ja teine korda sätitud. Rehviga on nii, et kuna mõra väljaspool siis väidetavalt seal veel paks kummiosa vahel ning välispidine osa ka ei kulu. Niiet anti luba edasi sõita.
Jätsime Ladenburgi ja Erkkiga (tänud talle) hüvasti ja suundusime lähedalasuva Heidelbergi poole teele. Külastasime kohalikku lossi, mis asus mäe otsas nagu lossid vanasti ikka. Vaade jälle fantast.

Edasi põhja-alpidesse, mis hakkasid üllatavalt saksa-austria piiri äärest peale (Saksamaale ikka väga vähe mägesid jäetud arvestades riigi suurust). Tore on ka see, et teed kulgevad nii, et vahepeal oled Saksamaal, siis korraks Austrias ja siis jälle Saksamaal. Sisenesime täna vist 3 korda Austriasse aga ometi ööbime Saksamaal J.

Hint: Visa-kaart. Eelnevalt sai kõvasti trip.ee’ga tutvust tehtud kus väga kiideti visa kaarte (nii deebet kui krediit). Paraku on nii, et juba 3 korda vastu pükse sellega saanud. Maestrot veel tolereeritakse aga isegi suured poed ja tanklad ei võta neid vastu. Paraku pidin seetõttu ühte Austria tanklasse ka oma id-kaardi hoiule jätma, et sularaha välja kuskilt saaks võtta. E-riigi poolest on mahajäämust tegelikult igalpool tunda. Wireless on superslow ning automaadid on nats liiga futu. Isegi iga pangahoone küljes pole oma sularaha automaati.

Hin 2t: Täna olime arvestanud terve portsu piletite rahade peale, aga üldiselt on nii, et vaatamine on kõik tasuta (va sisemised ateljeed) ja maksta tuleb guided-tour’i eest. Ja kuna guided-tour’i puhul on arvestatud igiliikuritega, siis võtaks see lihtsalt füüsiliselt liiga palju aega. Ehk siis soovitus: vaadake kõik ära mis saab ja tavaliselt on seintel kirjas ka monumentide vms ajalugu. Kui sellest puudu jääb, alles siis palgata audio-tour või giid. Ühtlasi on ka google otsing eeltöö jaoks paras lugemine.

Järgmine suurem peatus oli Neuschwansteini loss (paljud koha- ja tänavate nimed väga keerulised isegi GPS’i jaoks). See koht on küll nagu muinasjutus (väidetavalt olevaki miski disney multika loss). Sõnatuks võtab kuidas mäe otsa on inimkätega sellised objektid ehitatud.

Lähedal asub ka Linderhofi palee. See ei ole küll nii suursugune (rohkem vist rituaalsetel kaalutlustel ehitatud), kuid jääb muinasjutulise mägitee äärde ja on väga suure territooriumi peal asuv hoonetekompleks.

Viimane peatuspaik Garmisch-Partenkirchen. 1936 oli olümpiamängude võõrustajaks. Minu jaoks see koht eriti kodune ja hingelähedane kuna iga talv võõrustab eri suusaalade (mäesuusatajad, murdmaasuusatajad, suusahüppajad, bobikelgutajad, uisutajad jne) tippusid. Hotell on mõnus ja arvestades madal-hooaega ka suhteliselt soodne.

Päeva foto:

3.juuli (5.päev)

Amsterdam -> Frankfurt -> Ladenburg

Sõiduaeg: 5h

Läbitud distants: 500km

Paraku saime magada ainult 4h ja pidime suht väsinuna rooli istuma. Õnneks Frankfurt suhteliselt lähedal (Euroopa mõistes). Frankfurtis planeerisime Main Tower’i katusele (200+m kõrgusele) minna. Vaade sealt tõesti vägev ja võttis minusugusel kõrgusekartjal jala täiesti nõrgaks.
Järgmine peatus ja ka selle päeva lõpp-peatus Ladenburgis. Linn, mis on suhteliselt väike (14 000 elanikku) ja mis pidavat jääma pisut lähedalasuva Heidelbergi varju, on tõeliselt ilus. Eriliselt oluline fakt Ladenburglaste jaoks on see, et Carl Benz valmistas seal esimese Mercedes-Benz’i. Ühtlasi on Ladenburg üks Saksamaa vanimatest linnadest (ja väga hästi säilinud ning sõdadest puutumata).

Üldiselt oli väga hea meel Saksamaal tagasi olla ja just lõuna pool. Ilm juba suvine ning olemine mitte nii turistikas. Ühtlasi ei koonerda sakslased väikeste õlledega J (korralikud 0,5l alates).

Ladenburgis saime ööbida ka sõber-Erkki juures ehk siis esimene öö üle pika aja nö kodustes tingimustes. Kuna 2 ööd eelnevalt pikad olnud siis olime sunnitud suhteliselt varakult põhku pugema.

Päeva foto:

2.juuli (4.päev)

Amsterdam

Sõiduaeg: terve öö rummi ilma pausideta

Läbitud distants: olematu

...Hommik algas pool 2 päeval vegeteerides. Leppisimegi kokku, et teeme nö puhkepäeva kuna ma olin sõidust ja ööst väsinud ning järjekordne pikk öö tantsusammusid ootab ees. Linna peale ka kolistama minna ei viitsinud (va naised) kuna varasemalt teada-tuntud-kohad läbi käidud ja Amsterdam pole eriti „lihtsalt kolamise linn“ – vahemaad on suured, hinnad on laes ja ilm on alati ettearvamatu. Pigem soovitaks Hollandis kevadist tulpide paradiisi ja kindlasti Het Loo külastust.

Sensation White. Hotelli valisime spets sellise koha peale, et oleks mugav sensationile minna. Oligi ainult 10 € taxoga sõit (sellest 7 maksab sisseistumine). Korraldus tundus jällegi igati tasemel, järjekorrad väikesed, süsteem korralik (nt kellaaegadest peetakse väga pedantselt kinni). Sel korral oli eriti mugav, et arenal ka istekohad saadaval (8h tantsida on meeletu trenn). Ka Amsterdam Arena on juba iseenesest vaatamist väärt. Sensationi teeb eriliseks see, kuidas 40 000 inimest valges riietuses ühtses muusikarütmis liigub. Üritus efektne, muusika pisut trance’ilikum kui oskasime arvata, aga hea. Eriti hea oli oodatult artist nimega Afrojack. 

Päeva foto:

1.juuli (3.päev)

Hannover -> Apeldoorn -> Amsterdam

Sõiduaeg: 6h koos pausidega

Läbitud distants: 400km

Magasime tund kauem kui pidime aga Formule 1 pakkus selleks hea võimaluse. Need hotellid meenutavad nagu laeva kajutit ja wc’d. Tuba on mõnusalt pime ja magamiseks loodud. Seinad ja aknad on paksud ning lähedal asuvat autobahni peaaegu kuulda pole.

Esimene peatus Apeldoornis Het Loo kuninga residentsis. Ilm ei tõotanud head (üldse eile sadas vist 7 korda igast pilvest). Eemalt tundus, et see koht küll piletiraha (25€ 2 inimest) väärt pole, aga otsustasime ikka proovida. Esimene hoonetekompleks oli juba wow ja jättis kuningliku mulje, kui selgus, et tegemist kõigest hobusetalliga. Hollandi praegune printsess Maxima on tegev olnud 10 aastat – ta siin vist kõige popim. Troonipärijate ajalugu ulatub suisa 16ndasse sajandisse. Peahoone on vägev (oma 50 tuba kokku) ning eriti ilus on ka õu kus kasvavad eri liiki puud (citrus, madariinid, pirnid jne).

Eriti ootasime muidugi Amsterdami jõudmist, sest sellega saab läbi kolmandik läbitud teekonnast sisuliselt kahe päevaga ja puhkus võib alata. Amsterdam ei üllata ka enam oma hinnatasemega – õlu 5 eur, kütuseliiter 1.65 eur. Õnneks on shoppamine soodne ja valik oluliselt laiem kui kodumaal.

Amsterdamis tegime tavalise touri nagu turistid ikka. Esmalt peatänava poed (kuna oli vaja ju valgeid riideid õhtuseks Sensationiks) ning seejärel punased laternad. Laternate tänaval valikut igale maitsele – valget, musta, kollast, suurt, väikest, noort, vana jne. Erilist muljet enam ei jätnud.
Õhtu veetsime rummi timmides...

Päeva pilt:

30.juuni (2.päev)

Blonie -> Berlin -> Hannover

Sõiduaeg: 9h koos pausidega

Läbitud distants: 900km

Kebab ning unustuste hõlm

Tänane päev kulges taas sõidutähe all. Kahe päevaga on läbitud tegelikult pea kolmandik kogu 12 päeva distantsist niiet edasi läheb lõbusaks.

Hommik algas eri meeldivalt – välja puhanud, mõnus omlett ning teeleasumine. 50km sõidetud kui äkki plõksatas....juhiload jäid ju hotelli receptioni panti. Need siis endiselt seal...Raily omad õnneks J.

Ei saa ikka üle ega ümber Poola liiklusest. See on „fantast“ kuidas kogu peamine magistral suundub täiesti sirgelt läbi iga linna ja küla. Paralleeliks tuua kui sõidaks päeva jooksul Tartu ja tagasi ning tee peale jääks läbida 8 Pärnut. Eile sai räägitud veokitest. Täna siis igavusest lugesime 58 rekkat ühes rodus. Kusjuures maantee on selline, et äkki tuleb sild, mille alt mahub korraga üks sõiduk läbi...

Aga liiklusele lisaks jääb Poolat iseloomustama positiivse poole pealt nende sõbralikkus ja tohutu suured ja maitsvad kebabid.

Päeva alguses läks soojaks, oli kuni +27 ja siis enne Berliini mats 13 ning lausvihm. Bahni peal kogenematum juht saab korraliku šoki kuidas kimatakse meeletu kiirusega. Endal ca 140 rauas tuleb pikka aega ette arvestada möödasõitu kuna tagant võib ka väike Polo 200-ga mööda vurada (lausvihmas ja halva nähtavusega!).

Pühapäeval võtame Frankfurtis ette autoremondi kuna rehvis on ca 10cm pragu ning bahni peal oleks koletu lugu kui see lõhkeb 150 km/h pealt. Ühtlasi ka siis tulede korrigeerimine J.

Päeva foto - wc poti ja seina kaugus: